Asutame investorite partei

Viimased valimised oli hea näide sellest, et parempoolsel liberaalse maailmavaatega edu- ja uuendusmeelsel valijal ei ole ülemäära palju asja valimiskasti äärde, sest parteide suund on selgelt vasakpoolsuse suunas ning omal ajal parempoolsena tuntud Reformierakonnal on eelkõige tegu tüüri juures püsimisega. Diskussiooni olulistel majandusteemadel pole ollagi või jääb see lihtsalt ühesuunaliseks.

Mure on ka valitsuseni jõudnud. Milleks muidu lõi peaminister Taavi Rõivas äsja töögrupi, et otsida võimalusi kiiremaks majanduskasvuks. Millegi taolisega sai aasta alguses maha ka justiitsminister Urmas Reinsalu.

Valitsus jokutab

Ei eita, et mõlemal juhul äratab kaasatud ekspertide nimekiri austust. Kuid kas leidub kedagi, kes usub tõsimeeli, et pärast neid arutelusid kuuleme midagi läbimurdelist, midagi, millest kunagi varem pole juttu olnud või mis on kogu ühiskonnal kahe silma vahele jäänud? Tagatipuks kavatsetakse Rõivase töögrupi tulemusi tutvustada alles järgmise aasta sügisel.

Küsimus ei ole ideede puudumises, küsimus on algusest peale poliitilises tahtes. Suured ideed ja poliitilised reformid sünnivad avaliku ja avatud diskussiooni, mitte kitsa ringi kollokviumi käigus. Kuulugu sinna pealegi kasvõi riigi kõige helgemad pead.

„Siin enam leebelt silitamine ei aita, tuleb malakaga mats panna,“ nentis Eesti Panga nõukogu esimees Mart Laar aasta alguses enda suurt reformiplaani esitledes. Mis muu kui leebe silitamine on grupiarutelude korraldamine ajal, mil paigaltammumine on ammu saanud normiks.

Investor Raivo Hein käis hiljuti välja idee, et autokraatia tundemärkidega Eesti Vabariigi valitsejate asemele võiks kaaluda meritokraatiat, spetsialistide valitsust. Täiesti nõus, kahtlemata väärib see arutelu. Kui valitsusvormi vahetus praeguses Eestis ei lähe siiski läbi, oleks üks oluliselt tagasihoidlikum, kuid realistlik samm parema valitsemise suunas mingigi poliitilise alternatiivi loomine järgmisteks valimisteks.

Rahvas väärib väärtkino

End tõestanud väikeinvestori jaoks ei ole paremat tõekriteeriumit kui tema kontoseis. Ta on majandusteemadel kompetentne, harjunud riskima ja vastutama enda rahaga ning suure tõenäosusega on ta kasvõi ainuüksi omakasu eesmärgil huvitatud kodubörsi, aga ka laiemalt majanduse elluäratamisest.

Arvatavasti ei ole ta harjunud elama peost suhu ega ole sunnitud enda hinge seeshoidmiseks ilmtingimata riigikokku pürgima. Võim vajaks pigem teda, mitte vastupidi. Mõistmaks, et väikeinvestoritel ei ole puudust headest ideedest, piisab, kui lugeda Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti mulluseid ja tänavusi lugusid.

Kas idee toimiv erakond kokku saada on naiivne ja idealistlik? No kuulge, meil on olemas mitu täiesti toimivat parteid, mis sisuliselt ei mõista valjuhäälselt hukka isegi rassismi, pigem vastupidi. Rääkimata parlamendis enamgi levinud hirmust kooseluseaduse ees. Seda kõike 21. sajandil. Mis arukast majanduskasvu diskussioonist saab siin üldse rääkida?

Tõsieluseriaalide publikul on parteisid võtta juba rohkem kui küll. On viimane aeg mõelda ka väärtkino austajate peale. Erakonnaseaduse järgi registreeritakse erakond, kui sel on vähemalt 500 liiget. Investeerimisklubid, teeme ära? Raivo Hein?